Tunnelivalgustuse eripäraks on autode heitgaaside, müra, vibratsiooni, määrdunud õhu, söövitava gaasi ja niiskuse halb keskkond. Liiklejatele ja jalakäijatele turvalise ja mugava valgustuskeskkonna pakkumiseks töötatakse analüüsi teel välja tunnelivalgustuse kujundusideed ja meetodid.
Tunnelivalgustus erineb üldisest teevalgust, sellel on ilmselge eripära, ohutusega arvestamine on valgustussüsteemis eriti oluline.
Tunneli valgusskeemi projekteerimisel tuleks arvestada inimeste valgusega ja pimedaga kohanemist ning rõhutada üleminekuosa valguskujundust. Juhi silmade kohanemisvõime nõuete täitmiseks tuleb tunneli sissepääsu juures teha teatud nägemisnõuete tagamiseks lõik heletumedast üleminekuvalgustusest; kuna tunneli väljapääsu juures on kohanemisaeg väga lühike, üldjuhul 15 meetri raadiuses, siis muud ravi teha ei saa.
Piiratud ruum mõlemal pool sõidurada tekitab inimestes eriti masendustunde. Juhi nägemine keskendub ette ja kaldub sõitma vasakul pool (eriti keset teed). Selle mõju suurenemine toob kaasa sõiduki kiiruse tõusu, eriti kahesuunalise liiklusega teel, st suunataju kaob ning kiirust ja vahemaad ei saa õigesti hinnata. Öine pimedus põhjustab nägemise halvenemist ja ettearvamatute õnnetuste ettekujutus tekitab psühholoogilist survet. Tee on ebatavaline keskkond, kus juht vajab selget ja selget visuaalset juhendamist. Mida parem on juhiste efekt, seda turvalisem on juht.
